Kultuuriministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus kuulutasid täna, 16. detsembril välja aasta silmapaistvamad lõimumisvaldkonna edendajad. Tunnustuse pälvisid Natalia Ermakov, Einike Sooväli, Osakond OÜ ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakond.  

Kultuuriminister Heidy Purga ütles, et lõimumispreemiad annavad võimaluse märgata ja tänada inimesi, kelle töö mõju ulatub kaugele. „Meie ümber tegutseb iga päev palju inimesi, kes oma tegevuse ja pühendumisega aitavad kaasa lõimumisele. Sageli märkamatult. Kuid täna siin me tõstame need inimesed ja algatused esile, märkame neid ning ütleme selle auhinnaga, et teie töö läheb kellelegi korda ja et see on juba muutnud Eestit paremaks elamise paigaks,“ sõnas minister.  

Lõimumispreemia laureaadid valis valdkonna ekspertidest koosnev komisjon välja üle 50 kandidaadi seast, kelle Eesti inimesed ja organisatsioonid esitasid tänavuse avaliku konkursi käigus.  

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsevi sõnul on eduka lõimumise võti igapäevased teod ja valikud, mis toetavad omavahelist suhtlust ja koostööd. „Oluline on, et erineva emakeelega inimesed leiaksid üha rohkem ühiseid kokkupuutepunkte meie kultuuriruumis. Tänavused laureaadid tegutsevad erinevates valdkondades, kuid kõigi nende puhul näeme oskust kõnetada inimesi nii, et tekib huvi ja usaldus aktiivsemalt osaleda Eesti ühiskonnaelus,“ ütles Moskovtsev. 

Preemiad anti välja neljas kategoorias ning iga kategooria laureaat sai 1000 euro suuruse preemia. 

Lõimumise raudvara preemia pälvis Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse juht Natalia Ermakov. Ta on pühendunud Eestis elavate rahvuste ühendamisele ja kultuuridevahelise mõistmise edendamisele. Natalia eestvedamisel toimuvad Eestimaa Rahvuste Foorum ja Etnolaat, mis toovad regulaarselt kokku eri rahvaste kogukonnad ning loovad ruumi kultuuride tutvustamiseks ja dialoogiks. Tema teadus- ja kogukonnatöö aitab hoida ja väärtustada Eesti kultuurilist mitmekesisust ning loob sünergiat keele- ja kultuurikogukondade ja teadlaste ning kunstnike vahel.  

Aasta säde kategoorias tunnustati Einike Soovälit, kelle eestvedamisel on eesti keel ja kultuur jõudnud väga erinevatesse keskkondadesse üle Eesti. 2025. aastal osales tema juhitud Eesti Vabaõhumuuseumi lõimumisprogrammides ligi 1000 inimest, kuid tema tegevuse mõju ulatub märksa kaugemale. Tema algatusel on kasvanud keele- ja kultuuriklubi „Keelekompott“ ning laienenud tegevused koolidesse, muuseumidesse ja kinnipidamisasutustesse. Einikese tööd iseloomustavad sügav empaatia, loov lähenemine ja usk, et keele- ja kultuurikogemus aitab inimestel kasvatada enesekindlust ning leida sideme Eesti ühiskonnaga. 

Aasta sõnumikandjaks valiti Osakond OÜ saatesarja „Maitserännak Eestimaal“ eest. Saatesari ühendab kultuuri ja toidu kahe keele ning seitsme peakoka kaudu, avades vaatajatele Eesti paigad, lood ja inimesed üle kogu riigi. „Maitserännak Eestimaal“ äratab huvi nii Eesti toidukultuuri, ajaloo kui ka rahvakultuuri vastu ning näitab, kui mitmekesine on elu väljaspool suuremaid keskusi. Saatesari kõnetab eriti venekeelset publikut, pakkudes ligipääsu ja sisukat vaadet Eesti kultuurilisele mitmekesisusele ning tugevdades huvi ühise kultuuriruumi vastu. 

Aasta sillalooja preemia pälvis Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakond, kelle tegevus seob sporti ja muuseumiharidust ning toob kokku eri kultuuritaustaga noored. Haridusosakonna programmides on osalenud üle 700 noore, toimunud on lõimumislaagrid ning loodud on rändnäitus „Sport kui ühine keel“. Spordimuuseumi haridustegevus toetab keelepraktikat, koostööd ja sõprussuhete kujunemist ning aitab noortel luua isikliku seose Eesti kultuuri ja ühiskonnaga ühiste kogemuste ja aktiivse tegutsemise kaudu. 

Kõik Eesti elanikud ja organisatsioonid saavad taas esitada lõimumispreemia kandidaate tuleva aasta septembris.  

2025. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Lõimumise raudvara“ on Natalia Ermakov, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse juht. Ta on pühendunud Eestis elavate rahvuste ühendamisele ja kultuuridevahelise mõistmise edendamisele. Natalia eestvedamisel toimuvad Eestimaa Rahvuste Foorum ja Etnolaat, mis toovad kokku eri rahvaste kogukonnad. Ta on loonud võimalusi rahvusvähemuste lõimumiseks ja pärimuskultuuri nähtavuse suurendamiseks. Natalia Ermakovi teadus- ja kogukonnatöö aitab hoida ning väärtustada Eesti kultuurilist mitmekesisust. Ta on pühendunult loonud sünergiat keele- ja kultuurikogukondade ja teadlaste ning kunstnike vahel. Natalia töö on elav tõestus, et kultuuriline mitmekesisus on meie ühine rikkus. 

Natalia Ermakov räägib intervjuus oma teekonnast, väärtustest ja unistustest, mis kujundavad tema tööd Eesti kultuurilise mitmekesisuse hoidjana.

Kuidas jõudsite selle tundeni, et soovite panustada Eesti kultuurilise mitmekesisuse hoidmisesse ja rahvustevahelise mõistmise edendamisse?

Olles õppinud, töötanud ja suhelnud väga erineva kultuuritaustaga inimestega, hakkasin järjest selgemalt tajuma, kui palju rikkust ja samas ka mõistmatust meie ühiskonnas kõrvuti eksisteerib. Pealtvaatajaks selles protsessis ma polnud kunagi. Esimesest päevast Eestis olin seotud soome-ugri liikumisega Eesti-Mordva Seltsi ja Ersa Kultuuriühingu Sjatko kaudu, otsesеlt ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse kogu tegevusega, kuna Mordva selts on ERÜ liige. Palju on aidanud ka tegevus Fenno-Ugria Asutuses. Sisemine vajadus anda oma panus rahvustevahelise mõistmise edendamisse oli loomulik nii minu õppimise kui ka töötamise protsessis. Sügavamalt olen mõelnud sellele, kui ma lõin pere ja sündisid lapsed. Esitasin endale küsimuse, mida ma võin teha, et minu lastel, mul endal ja kaasteelistel oleks hea elada ja koos eksisteerida Eestimaal.

Kas mäletate mõnda hetke või kogemust, mis kinnitas, et see ongi teie tee?

Jah, selliseid hetki on olnud mitu. See on minu inimesed minu ümber, minu perekond, mu koostöö erinevate rahvustega nii Eestis kui ka üle maailma. Kui sai kaitstud doktoritöö Tallinna Ülikoolis, siis avanes ka teadusmaailm Eesti Keele Instituudis, Helsingi Ülikoolis ja nüüd vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumis. Olen tänulik, et siin Eestis saan rakendada oma teadmisi nii kultuuri kui ka teaduse vallas. See ongi minu tee, millele tahan pühenduda.

Mis on teie jaoks kõige olulisem põhimõte, millele rahvustevahelist koostööd üles ehitate?

Kõige olulisem põhimõte on vastastikune austus ja väärtustamine ning kindel soov teha midagi head, mis soojendab ja annab inspiratsiooni edaspidiseks koostööks ja arenguks. See tähendab valmisolekut kuulata, mitte hinnata, ning aktsepteerida ja alati leida selleks aega. Seda ma muidugi õpin minu kolleegidelt, kes on minu jaoks suureks eeskujuks ja toeks!

Eestimaa Rahvuste Foorum ja Etnolaat on juba traditsioonid. Mis on nende ürituste juures kõige olulisem väärtus, mida ehk laiem avalikkus ei märka?

Eestimaa Rahvuste Ühendus jätkab 24. septembril 1988 kogunenud ja Eesti iseseisvuse taastamist toetanud I Eestimaa Rahvuste Foorumi tööd. Ühenduse põhiline eesmärk on tänaseni samaks jäänud — esindada rahvusvähemusi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, teadvustada rahvuskultuurilist identiteeti ning arendada koostööd eestlaste ja teiste siin elavate rahvuste vahel. Foorum on ainulaadne Eesti esindusorgan, mis igal aastal on pühendatud aktuaalsele teemale. Foorum võtab vastu deklaratsioone ja teeb avaldusi, mis kajastavad rahvusvähemuste olukorda Eestis. Kõige olulisem väärtus on, et meie inimesed tohutult palju panustavad oma tegevusega Eesti ühiskonda, vaatamata paljudele raskustele, mis kerkivad esile.

Etnolaat on osa Eestimaa Rahvuste Foorumist, kus saab näha meie kultuurilist mitmekesisust. See on üritus, kus on esindatud rahvuskäsitöö ja rahvusköök ning rahvuskollektiivide kontsertprogramm, ja seda kahel päeval.

Kuidas te ise mõtestate sõna „lõimumine“ – kas see on teie jaoks pigem teadlik tegevus või kultuuride loomulik kooskasvamine?

Minu jaoks on lõimumine mõlema kombinatsioon. See vajab teadlikke samme ja toetavat raamistikku, kuid samas ei saa seda sunniviisiliselt esile kutsuda. Kõige tugevam lõimumine toimub siis, kui loodud on keskkond, kus kultuuride loomulik kooskasvamine saab toimuda vastastikusel huvil ja vabatahtlikul osalemisel.

Milliseid muutusi olete aastate jooksul Eesti ühiskonnas täheldanud? Mis muudab teid lootusrikkaks?

Olen märganud, et avatus ja huvi erinevate kultuuride vastu on kasvanud. Positiivne on ka see, et rahvusvähemuste teemad on üha sagedamini osa avalikust arutelust, mitte vaid kitsama ringi mure. Lootust annab teadmine, et meie noorem põlvkond on kaasatud ja dialoog on muutunud vajalikuks osaks ühiskondlikust arengust.

Milline hetk või projekt on teile endale kõige südamelähedasemaks kujunenud?

Südamelähedasemad on projektid, kus näen otsest mõju inimestele – näiteks kui keegi ütleb, et on tänu ühisele tegevusele tundnud end Eestis päriselt kaasatuna või inimesed on tänulikud või said teada midagi põnevat. Need hetked annavad kogu tehtud tööle sügavama tähenduse.

Millised on järgmised sammud või ideed, mille suunas sooviksite rahvustevahelist koostööd Eestis arendada?

Me soovime tähistada rahvuste päeva 24. septembril lipupäevana. See innustaks eestimaalasi märkama, väärtustama ja hoidma nii oma kui ka kaasmaalaste rahvuskultuuri — meie ühist kultuuririkkust. See suurendaks üksteisemõistmist ja tugevdaks meie ühtehoidmist, mille tulemusena Eesti meie kõigi koduna oleks sidusam ja terviklikum. Kõik rahvuskogukonnad ja igaüks meist väärib tähtpäeva, mis toob meid kokku ühises pühendumuses Eestile.

Millest unistate, kui mõtlete Eesti rahvusvähemuste nähtavuse ja kaasatuse tulevikule?

Minu unistus on Eesti ühiskond, kus rahvusvähemuste nähtavus ja kaasatus ei ole eraldi teema, vaid loomulik osa ühiskonna toimimisest, et Eesti oleks maa, kellelt võetakse eeskuju. Soovin, et iga inimene, sõltumata oma rahvuslikust taustast, tunneks, et tal on siin hea elada ja ta hooliks ühisest tulevikust.

Tänavusel lõimumispreemiate jagamisel pälvis tunnustuse „Aasta säde“ Einike Sooväli, kes on süüdanud lõimumise leegi paljudes inimestes üle kogu Eesti. 2025. aastal sai Einikese juhitud Eesti Vabaõhumuuseumi lõimumisprogrammidest osa ligi tuhat inimest üle Eesti, aga tema tegevuse laiem mõju on mõõdetav tuhandetes. Einike Sooväli on pühendunud lõimumise edendaja, kelle töö ühendab empaatia, loovuse ja siira usu kultuurilise mitmekesisuse väärtustesse. Tema eestvedamisel on kasvanud keele- ja kultuuriklubi „Keelekompott“, laienenud lõimumistegevused nii koolidesse, muuseumidesse kui ka vanglamüüride vahele. Einikese tööd iseloomustab kirg ning usk, et ühiskonda on võimalik tuua muutust, õpetades armastama kultuurilist mitmekesisust ja väärtustada igaüht.

Loe rohkem Einike Soovälja tegevuse kohta intervjuust.

Kui mõtlete oma teekonnale, siis mis hetkest sai teist inimene, kes soovib kultuuridevahelist mõistmist edendada?

Soov lõimimisega tegeleda tuli isiklikust kogemusest. Läksin 20-aastaselt üldse mitte vene keelt osates Peterburi õppima. Mind huvitas väga vene kirjandus ja armastasin Peterburi atmosfääri ja arhitektuuri. Kohale jõudes sain aru, kui keeruline on ümbritsevast aru saada, kui keelt ei mõista – oli tunne, nagu oleksin kätest ja jalgadest seotud. Kõike tuli seletada kehakeeles. Kõige raskem ei olnud isegi see, et minust aru ei saadud, vaid see, et mina ise ei saanud aru, mis ümberringi toimub. Justkui kott oleks pähe pandud.

Sain kiiresti aru, et selleks, et ennast hästi tunda ja ümbritsevate inimestega teineteisemõistmine leida, pean keele selgeks saama. Ning sellest kogemusest kasvas ka soov aidata teistel Eestis hästi kohaneda ja üksteist paremini mõista.

Mis või kes on teid kõige enam mõjutanud selles, kuidas te oma tööd teete?

Mind on alati huvitanud erinevad kultuurid ja rahvad. Peterburis kogetud õppimise ja keele omandamise teekond mõjutas mind kõige rohkem – nägin ise ära, kuidas keeleoskus avab täielikult uue dimensiooni. Kui mõistsin juba teisel aastal venekeelset suhtlust pingutamata, tekkis tohutu vabaduse ja turvatunne: ma saan igas olukorras hakkama. See teadmine on mul töös alati kaasas.

Mis tunne on tuua eesti keel ja kultuur nii erinevatesse paikadesse: koolidesse, muuseumi, kogukondadesse ja ka vanglatesse?

Olen loomult püsimatu ja ei talu rutiini, seega on mul väga hea meel, et saan eesti keelt viia väga erinevatesse paikadesse. Muuseumis toetab keeleõpet kõik meid ümbritsev, koolides on vaja aga käegakatsutavat tulemust, sest õpilastel on ees eksamid. Kinnipeetavatega rääkisime toidukultuurist ja valmistasime roogasid, selle käigus õppisid nad uusi sõnu ja said teadmisi Eesti kultuurist.

Nendes keskkondades töötamine näitab, kui mitmel moel saab keelt õppida ja õpetada.

Kas meenub mõni eriline kohtumine või lugu, mis kinnitas, kui oluline see töö on?

Kõige toredamad hetked on need, kui näen, kuidas inimestes toimuvad päris muutused. Üks kultuuriklubis osalenu sai töökoha, mida ta oli ammu soovinud, just tänu sellele, et ta eesti keel oli paranenud. Samamoodi on liigutav näha, kuidas inimesed hakkavad klubis üha vabamalt keelt kasutama ja rõõmustavad, kui neist aru saadakse. Just eduelamus paneb õppimise liikuma.

Kuidas sündis „Keelekompott“ ja miks see tundus vajalik?

Keelekompott sündis Integratsiooni Sihtasutuse ideest pakkuda võimalust muuseumis tasuta Eesti keelt ja kultuuri õppida. Väga paljud välismaalased on tüdinud sellest, et neile pidevalt öeldakse: sa pead eesti keelt oskama ja õppima, see on raske. Meie räägime vastupidi, et eesti keel võib olla huvitav ja isegi naljakas. Jagasin oma kogemust, kuidas ma teise keele ilma tuupimata selgeks sain, ning klubis teeme igasuguseid toredaid asju, mille käigus tuleb keeleoskus iseenesest.

Milliseid muutusi või arengut näete inimeste puhul, kes osalevad teie programmides?

Näen, kuidas inimestes kasvab julgus ja usk endasse. Nad hakkavad eesti keeles vabamalt suhtlema, näevad, et neid mõistetakse ning saavad motivatsiooni juurde. Mõne jaoks avab keeleoskus ukse unistuste töökohta, teise jaoks uutesse sõprussuhetesse. Praktiline kontakt kultuuriga annab õppimisele sügavama mõtte.

Mida tähendab lõimumine just teie jaoks?

Minu jaoks tähendab lõimumine seda, et erinevatest kultuuridest inimesed tunnevad ennast Eestis koos hästi ja turvaliselt. See on teineteise mõistmine ja erinevuste aktsepteerimine. Keele- ja kultuuriõpe on tööriist, mis aitab hea lõimumiseni jõuda.

Millised muutused Eesti mitmekultuurilises ühiskonnas muudavad teid lootusrikkaks?

Mind teeb lootusrikkaks see, et keeleõppeks on palju häid alternatiivseid võimalusi ning huvi nende vastu kasvab. Eestikeelsele haridusele üleminek aitab ühiskonda sidusamaks muuta: noored eri rahvustest inimesed suhtlevad üksteisega rohkem ja tekivad tugevad sõprussuhted. Samuti on rõõmustav, et Eestisse tuleb aina mitmekesisema taustaga inimesi ning et lõimumisvaldkonnas pööratakse rohkem tähelepanu vabatahtlike kaasamisele.

Mis on olnud kõige liigutavam hetk teie töös?

Kõige liigutavamad on hetked, mil näen, kuidas inimene ületab iseenda hirmud või piirid – olgu see esimene vestlus eesti keeles, töö leidmine või see, kui ta avastab, et teda mõistetakse. Need väikesed võidud on tihti suuremad, kui nad esmapilgul tunduvad.

Kas on olnud ka raskeid aegu, mis hoiab töös motivatsiooni ja sisemist tuld?

Kõige raskem on õpetada korraga väga erineva keeletasemega inimesi. On keeruline leida tempot, mis sobiks kõigile. Kurvaks teeb seegi, et osa uusimmigrantidest õpilasi ei ole motiveeritud eesti keelt õppima – lastele on raske selgitada, miks riigikeel on oluline.

Motivatsiooni hoiab teadmine, kui palju võib üks inimene mõjutada teise tulevikku. Ning rõõm, mida õppijate eduelamused pakuvad.

Milliseid uusi ideid või programme sooviksite tulevikus ellu viia?

Sooviksin osaleda keelelaagrites – näiteks tandemlaagrites, kus erineva kultuuritaustaga inimesed elavad ja tegutsevad mitu päeva koos. Varasem kogemus näitas, kui kiiresti inimesed sellises keskkonnas lähenevad. Samuti unistan võimalusest tutvuda teistes riikides lõimumisprotsesside ja edulugudega.

Millest unistate, kui mõtlete Eesti kultuurilise mitmekesisuse tulevikule?

Mulle tundub, et Eesti mitmekultuurilise ühiskonna tulevik on helge. Üha enam pakutakse keele- ja kultuuriõpet toetavaid tegevusi ning inimesed suhtuvad üksteisesse avatumalt. Mida rohkem on lõimijaid, seda rohkem on lõimunuid ja seda sidusamaks muutub Eesti.

Sel aastal pälvis lõimumispreemiate jagamisel aasta sillalooja tiitli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakond, tänu kellele on kujunenud keskkond, mis toob sporti ja muuseumiharidust sidudes kokku eri kultuuritaustaga noored. Muuseum on saanud oluliseks sillaloojaks, näidates, kuidas sport võib toimida ühise keelena ja tugevdada kogukonda. Programmidest on osa võtnud üle 700 noore, toimunud on mitmed lõimumislaagrid ning loodud on rändnäitus „Sport kui ühine keel“, mille abil saab jõuda ka nende õpilasteni, kes muidu muuseumisse ei satuks. Tegevused toetavad keeleõpet, kultuuritunnetust ja sõprussuhteid ning aitavad noortel kujundada sidet Eestiga.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi haridusosakonna juht Ave Vilpo räägib lähemalt.

Kuidas jõudsite mõtteni kasutada sporti lõimumise tööriistana? 

Spordimuuseumis oleme alati avatud uutele võimalustele. Alustasime projektiga, mille raames kutsusime muuseumisse Eestis elavaid teise emakeelega noori. Mõistsime, et liikuvad muuseumitunnid võiksid olla hea viis, kuidas nende noorteni jõuda. Rohkem hakkasime teemale keskenduma pärast Vene täiemahulise sõja algust Ukrainas, kui korraldasime muuseumis perepäeva, et tuua kokku nii Ukraina, Eesti kui ka teistest riikidest pärit inimesed, kes nüüd Eestis elavad. Enne selle projektiga süvitsi minemist uurisime ka hetkeolukorda Tartus ja leidsime, et mujalt siia kolinud inimestel puudub tihti oma kogukond ja pole piisavalt igapäevast tegevust. Pärast esimesi katsetusi saime aru, et teema on oluline ja kõnetab inimesi, mistõttu otsustasime projektiga jätkata.

Mida tähendab teie jaoks isiklikult olla sillalooja noorte jaoks?

Ma väga loodan, et noored, kes spordimuuseumist läbi käivad, tunnevad, et on meie juurde oodatud ja meie ühiskonnas hinnatud liikmed, ükskõik, missugune on nende kultuuriline taust. 

Milliseid muutusi olete näinud noortes, kes on osalenud muuseumi programmides või laagrites?

Ühekordse muuseumiprogrammi puhul on muutust noortes keeruline märgata. Küll aga saab vahel juba ühe programmi vältel kogeda, kuidas keele praktiseerimise julgus suureneb ja noored rohkem avanevad. Nad julgevad rohkem küsida, vastata, eksida. Samuti proovivad nad ka ise rääkida, isegi kui tunnevad ebakindlust.

Laagrites on muutust näha rohkem, kuna veedame lastega kolm päeva. Lastel kasvab julgus suhelda, end väljendada, abi küsida, rääkida iseendast. Kui noored tunnevad end keeleliselt mugavamalt ning on omavahel juba tuttavaks saanud, naudivad nad ka tegutsemist rohkem. Samuti omavahel suheldes ja erinevate kultuuride kohta õppides saavad noored uusi teadmisi ning suureneb silmaring.

Kas meenub mõni juhtum, mis näitas, et sport ühendab inimesi?

Külastame laagrilastega tihti erinevaid asutusi ja treeninguid. Käisime Tartu Ülikooli spordiklubis multispordi treeningul, kus lapsed tegid rühmades piltide järgi püramiide. Lapsed olid väga põnevil, nii et koostöö kohe sujus ja püramiidid muudkui kerkisid. Samuti oli ühendav jõud erinevatel spordimängudel, mis on tuttavad kõigile, olenemata päritolust, näiteks jalgpall, kullimängud.

Usun, et spordil ja haridusel on lõimumisel väga oluline osa. Noored veedavad enamiku ajast koolis ja see on koht, mis neid kujundab. Samuti käivad paljud noored trennis, mis on hea võimalus lõimumiseks, sest tahes-tahtmata tekivad inimeste vahel kontaktid ning käib keele praktiseerimine. Kool ja trenn saavad olla turvaline keskkond, kus saab lõimumine toimuda.

Projektid edendavad üksteisemõistmist keeleõppe ja koostöö kaudu, luues noortele võimalikult turvalise ja positiivsetele aspektidele keskenduva keskkonna. See võib võtta teatud pingeid maha ja lammutada kujunenud stereotüüpe. 

Huvi on tuntud ka täiskasvanutele suunatud lõimumistegevuste vastu, mis võiks olla meile uus põnev väljakutse ja sihtrühm.

Mis on kõige olulisem, mida soovite programmi kaudu noortele edasi anda?

Meie jaoks on esmatähtis anda edasi sallivust teineteise suhtes, olenemata inimese päritolust või kultuurilisest taustast. Me võime olla küll erinevad ja vahel kõiges mitte samal meelel, kuid sellegipoolest on oluline säilitada inimlikkus. Samuti soovime jagada spordikultuuri- ja väärtusteid. Usun, et kui laiendada noorte silmaringi nii Eesti kui ka teiste riikide kultuuride suhtes, võib see aidata neil olla üksteise suhtes mõistvam ja seeläbi luua kaasavamat keskkonda. 

Loodame, et saame spordimuuseumina jätkuvalt olla koht, kus inimesed end oodatult tunnevad ja lõimuda saavad. Meie aktiivses näitusekeskkonnas on head võimalused, et inimesed kokku tuua, aktiivselt aega veeta ja Eesti kultuuriga tutvuda. Püüame luua keeleõppijate jaoks turvalise keskkonna, et julgustada neid eesti keelt rohkem praktiseerima.

Sel aastal pälvis lõimumispreemiate jagamisel aasta sõnumikandja tiitli Osakond OÜ, kes on leidnud saatesarja „Maitserännak Eestimaal“ loomisel nutika viisi, kuidas ühendada kultuur ja toit. Vaatajatele avanevad Eesti maitsed, paigad ja lood kahe keele ja seitsme peakoka kaudu. „Maitserännak Eestimaal" ei tekita mitte ainult kulinaaria isu, vaid ka Eesti ajaloo ja rahvakultuuri uurimise isu. Saatesari avab Eesti geograafilist ja kultuurilist mitmekesisust ligipääsetaval ja inspireerival viisil ning näitab, et kokandus ja kulinaaria on rahvuskultuuri lahutamatu osa. 

Sarja produtsent Aivo Spitsonok selgitab intervjuus, kust idee alguse sai, mis meeskonda kõige rohkem üllatas ja miks on just toidul eriline võime inimesi lähendada.

Kus ja kuidas sündis idee luua saatesari, mis ühendab kultuuri ja toidu kaudu Eesti erinevaid kogukondi?

Toiduteemade populaarsus on Eestis viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Järjest rohkem leiame Michelini-tasemel restorane ja need ei asu enam ainult Tallinnas või Tartus, vaid ka täiesti väikestes maakohtades. Vaadake, kui palju on meil kodukohvikuid ja pererestorane ning kui palju korraldatakse kodukohvikute päevi. Ja need on ikka pööraselt populaarsed! Kui inimesed millestki selgelt huvituvad, tuleb sellest ka saateid teha.

Aga „Maitserännaku“ projekti käivitamise juures oli veel üks väga oluline põhjus. Nimelt sai mulle varasemate erinevate teleprojektide käigus selgeks, et Eestimaal elab ikka veel väga palju inimesi, kelle teadmised Eestimaast lõpevad Tallinnaga. Ja see ei ole nali! Need inimesed on võib-olla käinud Egiptuses või Tenerifel, aga mitte kunagi Võrus, ning nad ei tea, milline elu käib Pärnus. Saaremaast ja Hiiumaast pole mõtetki rääkida ning Kihnu, Ruhnu ja Piirissaar asuvad nende teadvuses täiesti teisel planeedil. Me oleme siin Eestis väga palju vaeva näinud, et tutvustada Eestimaad välismaalastele, et neid siia meelitada, aga meie oma inimesed?! See teadmine üllatas ja pani sügavalt järele mõtlema, et äkki saame meie siin midagi paremaks muuta.

Kas oli mõni isiklik kogemus, mis pani nägema, et just toidul on eriline jõud inimesi ühendada?

Toit on läbi ajaloo olnud inimeste ühendaja. Perekondlikud ja kogukondlikud sündmused – pulmad, matused, jaanipäevad, jõulud – on alati seotud ühise toidulauaga. Laua ääres muutub suhtlus loomulikuks ja pingevabaks.

Olen teinud ka kümme aastat loodussaadet „Osoon” ja selle tegemise käigus teinud Eestimaale mitu tiiru peale. Ja nüüd kahe asja liitmisel sündiski projekt „Maitserännak Eestimaal”.

Mis oli kõige üllatavam või liigutavam hetk sarja filmimise käigus?

Kõige üllatavam oli näha, kui lihtsalt saab läbi toiduteema inimestega jutule. Ka paigad, kuhu tavaliselt kaameraid ei lubata, muutusid kättesaadavaks: nunnaklooster, presidendilossi tagatoad, Peipsi-äärsed vanausuliste kodud. Ja need muidu kättesaamatud kohad mõjusidki uudselt ja põnevalt.

Milline võttepäev jäi rohkem meelde?

Üks neist oli see, kui tippkokk Roman Zaštšerinski pidi minema langevarjuhüppele. Arvestades tema kõrgusekartust, olime kõik valmis klassikaliseks „Ei, aitäh!“ vastuseks. Alternatiivplaan oli selge – ta teeb instruktoritele süüa. Aga Roman otsustas hoopis hüpata. Ja hüppaski! Sellel hetkel saime aru, et elu ei loe meie stsenaariumeid mitte kunagi lõpuni läbi. Aga tegelikult tegid kõik need ootamatud olukorrad saate emotsionaalseks ja see vaatajatele meeldiski.

Millist rolli mängib toidukultuur integratsioonis?

Toit on kultuuri osa, mida julgetakse kõige kergemini proovida. See loob kontakti, tasandab suhtlusbarjääre ja aitab erinevatel inimestel teineteist mõista. Ma arvan, et see on integratsiooni jaoks üks kõige loomulikumaid algusi. Küll need rahvariideseelikud ja laulupidu ka järele tulevad.

Mida märkate vene kodukeelega vaatajate puhul – kuidas nad sarja vastu võtavad?

Pärast saatesarja eetrisse jõudmist saime väga palju tagasisidet ja tunti huvi saates nähtud paikade ja inimeste vastu. Ma tean nüüd päris mitut eestlast, kes käivad silmusid ja teisi kalu ostmas Narvas ja just nimelt Sergei käest. Väga paljud televaatajad on öelnud, et võtavad kindlasti järgmistest setu kuninga valimistest osa. Ka Saaremaa ja Hiiumaa vastu on huvi olnud suur.

Lisaks sellele, et Eestimaa saab paremini tuntuks, on siin ka keeleõppeks suurepärased võimalused. Keelekursused on küll toredad, aga läbi praktika õpitakse keelt ikkagi kõige paremini. On hea meel, et meil õnnestus panna inimesed mööda Eestimaad ringi liikuma ja loodame, et omavahel ka suhtlema.

Millist sõnumit soovisite sarjaga edastada?

Julgust minna uusi kohti ja inimesi avastama. Alati pole päris tõde see, mida kuskil kirjutatakse või mida keegi on justkui kuulnud. Oma kogemus on see, mida saab päriselt usaldada.

Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, kelle arusaam Eestist või selle kultuurist muutus sarja vaadates?

Otse pole loomulikult keegi tulnud ütlema, et minu arusaam Eestist ja siinsest kultuurist pärast sarja vaatamist on totaalselt muutunud. Aga arvestades seda, kui palju meile on hiljem kirjutatud ja kui palju on öeldud, et see on meie pere lemmiksaatesari, tahaks uskuda, et mingi väikse nihke me inimestes suutsime ikkagi esile kutsuda.

Ja mida tahaks veel öelda, on see, et Peipsi-äärsed vanausulised, setud oma kuningaga, kihnlased kajakamunade ja hülgeliha söömise traditsiooniga – kõik see eksisteerib tänapäeval Eestis täiesti autentsel kujul. Need ei ole muuseumirahvad, vaid täiesti elav kultuur.

Milline oleks ideaalne jätk „Maitserännakule“?

„Maitserännak“ olialgusest peale julgelt ülesehitatud saatesari. Kahe hooajaga on tippkokkadest saanud tippsaatejuhid ja nende potentsiaal pole kaugeltki veel ammendunud. See on alles algus. Eestis on veel palju lugusid, mis ootavad nende abiga lahti rääkimist.